Võimalikult täielik ülevaade tõestusliinidest
Piibli jumaliku päritolu uurimisel on üks eriti oluline põhimõte: mitte üksainus tõend, vaid paljude üksteisest sõltumatute tõestusliinide koostoime.
Piibel ise esitab väite:
„Kogu pühakiri on Jumalalt.” (2. Timoteosele 3:16)
Aga kuidas seda väidet kontrollida? Kas Piibel on ajalooliselt täpne? Kas selle ennustused täitusid? Kas käsikirjad säilitasid algse sõnumi? Kas selle õpetused on kooskõlas tegelikkusega? Kas eri aegadel elanud kirjutajate sõnum moodustab terviku?
Selleks tuleb eristada kolme küsimust:
- Kas Piibli tekst on usaldusväärselt säilinud? Seda saab uurida käsikirjade ja tekstikriitika abil.
- Kas Piibel kirjeldab tõelisi inimesi, paiku ja sündmusi? Seda saab kontrollida ajaloo, arheoloogia ja sõltumatute allikatega.
- Kas Piibel pärineb Jumalalt? See on suurem järeldus, mille toetuseks kasutatakse muu hulgas prohvetiennustusi, õpetuste ühtsust, Jeesuse elu ja Piibli mõju inimestele.
Esimesed kaks küsimust on ajalooliste meetoditega otsesemalt kontrollitavad. Kolmas hõlmab ka filosoofilist ja usulist tõlgendust.
Järgnevalt käsitlen nii tugevaid väliselt kontrollitavaid tõendeid kui ka teoloogilisi ja kaudseid argumente, selgitades, mida igaüks tegelikult kinnitab.
I. Arheoloogilised tõendid
Arheoloogia on üks väärtuslikumaid uurimissuundi, sest see võimaldab võrrelda Piibli jutustusi väljaspool Piiblit säilinud materiaalsete tõenditega.
Evidence for Saul, David, and Solomon · Creation.com
1. Taaveti dünastia olemasolu
Tel Dani raidkiri, mis pärineb 9. sajandist e.m.a, sisaldab viidet „Taaveti soole”. See on oluline Piiblist sõltumatu tõend Taaveti-nimelise kuninga dünastia ajaloolisuse kohta.
Piiblis: 2. Saamueli 7:12–16; 1. Kuningate 12:19–20. The Jewish Museum
2. Assüüria kuninga Sanheribi sõjakäik
Sanheribi prisma kirjeldab tema sõjakäiku Juudasse 701. aastal e.m.a ja nimetab kuningas Hiskijat. Piiblis kirjeldatakse samu sündmusi.
Piiblis: 2. Kuningate 18–19; Jesaja 36–37.
See kinnitab sõjakäigu ajaloolist tausta, kuigi Assüüria ja Piibli jutustused tõlgendavad selle tulemust erinevalt. The Israel Museum, Jerusalem
3. Kyrose vallutus ja vangide tagasipöördumise poliitika
Kyrose silinder kirjeldab Babüloni vallutamist 539. aastal e.m.a ning Kyrose poliitikat taastada templeid ja lubada ümberasustatud rahvastel tagasi pöörduda.
Piiblis: Esra 1:1–4; 2. Ajaraamat 36:22–23.
Silinder ei nimeta juute, kuid kinnitab Piibli kirjeldusega sobivat ajaloolist poliitikat. Google Arts & Culture
4. Babüloni langemine ja Belsassar
Naboniduse kroonika ja muud Babüloonia allikad kinnitavad, et Naboniduse poeg Belsassar täitis Babüloonias valitsejarolli. See aitab mõista Taanieli raamatu kirjeldust.
Piiblis: Taaniel 5:1–30.
Eriti tähelepanuväärne on Taanieli 5:7 pakkumine teha Taanielist kuningriigi kolmas valitseja, mida on seostatud Naboniduse ja Belsassari võimusuhetega. Google Arts & Culture
Veel olulisi arheoloogilisi tõestusliine
| Leid või avastus | Seos Piibliga |
|---|---|
| Merneptahi steel | Iisraeli rahvast mainitakse juba umbes 1208 e.m.a |
| Meesa steel | Moabi kuningas Meesa ja konflikt Iisraeliga, 2. Kuningate 3 |
| Siloami tunnel ja raidkiri | Hiskija veevarustuse ehitus, 2. Kuningate 20:20 |
| Laakise reljeefid | Assüürlaste sõjakäik Juudasse, 2. Kuningate 18 |
| Babüloonia Jeruusalemma vallutamise kroonika | Joojakini alistumine 597 e.m.a, 2. Kuningate 24 |
| Joojakini toidunormide tahvlid | Juuda kuninga viibimine Babülonis |
| Ketef Hinnomi hõberullid | Preestri õnnistus, mis sarnaneb 4. Moosese 6:24–26 tekstiga |
| Pontius Pilatuse raidkiri | Rooma maavalitseja olemasolu, Luuka 3:1 |
| Kaifase nimega luukirst | Võimalik seos ülempreestriga, Matteuse 26 |
| Betesda tiigi väljakaevamised | Johannese 5:2 kirjeldatud paik |
| Siiloahi tiigi avastused | Johannese 9:7 |
| Gallio raidkiri Delfis | Aitab dateerida Pauluse tegevust, Apostlite teod 18 |
| Erastose raidkiri Korintoses | Võimalik seos Roomlastele 16:23 nimetatud isikuga |
Mõned neist leidudest kinnitavad isikuid ja sündmusi otseselt, teised üksnes geograafilist või ajaloolist tausta. Võimalikud isikusamastused ei ole alati kindlad.
Oluline järeldus: Piibel sisaldab rohkesti kontrollitavat ajaloolist teavet. See ei tõesta iseenesest kõiki Piiblis kirjeldatud imesid, kuid annab põhjust käsitleda selle ajaloolisi jutustusi tõsiselt.
II. Piibli prohvetiennustused
See tõestusliin on jumaliku päritolu küsimuses eriliselt tähtis, sest Piibel esitab tuleviku ettekuulutamise Jumala eristava tunnusena.
Jesaja 46:9–10 kirjeldab Jumalat kui seda, kes teeb lõpu teatavaks juba algusest peale.
5. Babüloni langemine
Piiblitekstid: Jesaja 13:17–22; 44:27–45:3; Jeremija 50–51.
- Meedlaste osalemine Babüloni vastases sõjas.
- Kyrose nimetamine.
- Babüloni vallutamine.
- Babüloni hilisem langus tähtsa maailmakeskuse seisundist.
Ajalooliselt kinnitavad Kyrose vallutust Babüloonia kroonika ja Kyrose silinder. cabinet+1
Kõige olulisem uurimisküsimus on siin Jesaja vastavate peatükkide koostamise aeg. Traditsioonilise käsitluse järgi kuuluvad need 8. sajandi prohvetile, paljud piibliteadlased aga dateerivad Jesaja 40–55 Babüloni pagenduse aega. Sellest sõltub, kui kaugele ette ennustus paigutub.
6. Tüürose hävitamise ennustus
Piiblitekst: Hesekiel 26:3–14.
Tekst räägib paljude rahvaste rünnakust, linna purustamisest ning kivide ja pinnase vette heitmisest.
Nebukadnetsar piiras Tüürost ja Aleksander Suur vallutas saarelinna 332. aastal e.m.a, kasutades mandri ja saare vahele rajatud tammi.
Kristlikus apologeetikas peetakse seda tähelepanuväärseks täitumiseks. Samas jätkus Tüürose asustus pärast Aleksandri vallutust ning Hesekieli ennustuse kõigi üksikasjade täitumise üle vaieldakse.
7. Niineve häving
Piiblitekstid: Nahum 1–3; Sefanja 2:13–15.
Niineve hävitati 612. aastal e.m.a. Nahumi raamat kujutab linna langemist, selle kaitserajatiste murdmist ja hävingut.
Uurida saab nii Nahumi raamatu dateeringut kui ka ennustuse üksikasjade vastavust ajaloolistele sündmustele.
8. Egiptuse poliitilise võimu vähenemine
Piiblitekst: Hesekiel 29:14–15.
Egiptus kaotas järk-järgult oma kunagise suurvõimu staatuse ning sattus hiljem võõrvõimude alla.
See on lai ajalooline areng, mistõttu on selle ennustuse tõenduslik kaal väiksem kui täpselt dateeritud ja konkreetset sündmust kirjeldaval ennustusel.
9. Juudi rahva pagendus ja tagasipöördumine
Piiblitekstid: Jeremija 25:11–12; 29:10; Jesaja 44:28.
Babüloonia vallutas Jeruusalemma ja Juuda elanikkonda küüditati. Pärsia võimu ajal algas tagasipöördumine.
Siin tuleb uurida 70 aasta arvestuse algus- ja lõpp-punkti, sest eri kronoloogilised käsitlused ei ole ühesugused.
10. Maailmariikide järjestus !!!
Piiblitekstid: Taaniel 2; 7; 8; 11.
Taanieli nägemusi on tõlgendatud maailmariikide järjestikuse tõusu ja langusena.
Eraldi uurimist väärivad:
- Kuld-, hõbe-, vask- ja raudse kuju tähendus.
- Nelja metsalise nägemus.
- Meedia-Pärsia ja Kreeka kujutamine jäära ja sikuna.
- Aleksander Suure riigi jagunemisega seostatud kirjeldused.
- Põhja ja lõuna kuninga vastasseis.
Taanieli raamatu lõpliku kujunemise dateering on siin keskne. Traditsiooniline käsitlus paigutab raamatu 6. sajandisse e.m.a, suur osa tänapäeva akadeemilisest uurimisest aga 2. sajandisse e.m.a. See muudab oluliselt seda, milliseid kirjeldusi saab pidada kaugennustusteks.
11. Messia kohta käivad ennustused
Need moodustavad omaette suure uurimisvaldkonna.
| Heebrea pühakirja tekst | Kristlikus tõlgenduses seostatud täitumine |
|---|---|
| 1. Moosese 3:15 | Messia võit kurjuse üle |
| 1. Moosese 49:10 | Messia päritolu Juuda suguharust |
| 5. Moosese 18:15 | Moosese-sarnase prohveti tulek |
| 2. Saamueli 7:12–16 | Taaveti soost kuningas |
| Laul 22 | Jeesuse kannatused |
| Laul 16:10 | Ülestõusmine |
| Laul 34:20 | Luude murdmata jätmine |
| Laul 41:9 | Lähedase inimese reetmine |
| Laul 69:21 | Joogiks antud äädikas |
| Jesaja 7:14 | Jeesuse sünd |
| Jesaja 9:6–7 | Messia valitsus |
| Jesaja 11:1–10 | Iisai juurest võrsuv valitseja |
| Jesaja 42:1–4 | Jumala valitud teenija |
| Jesaja 50:6 | Messia alandamine |
| Jesaja 52:13–53:12 | Kannatav teenija |
| Jeremija 23:5–6 | Õiglane Taaveti soost kuningas |
| Miika 5:2 | Petlemmaga seotud valitseja |
| Sakarja 9:9 | Alandliku kuninga saabumine eeslil |
| Sakarja 11:12–13 | Kolmkümmend hõbetükki |
| Sakarja 12:10 | Läbitorgatud isik |
| Sakarja 13:7 | Karjase löömine ja lammaste hajumine |
| Malaki 3:1 | Teevalmistaja tulek |
Need seosed on kristlikus tõlgendustraditsioonis kesksel kohal. Iga üksikjuhtumi puhul tuleb aga uurida, mida algne heebreakeelne tekst oma kontekstis tähendas, kas seda peeti juba enne Jeesust messiaanlikuks ning kas väidetav täitumine on sõltumatult kinnitatav.
Eriti tähelepanuväärne on, et Jesaja 53 tekst eksisteeris enne kristluse tekkimist. See on kontrollitav käsikirjade põhjal, kuigi teksti samastamine Jeesusega on tõlgendusküsimus.
III. Käsikirjade säilimine ja teksti usaldusväärsus
Category:Great Isaiah Scroll — Wikimedia Commons
12. Surnumere kirjarullid
Üks olulisemaid avastusi Piibli tekstiajaloo uurimisel.
Suur Jesaja kirjarull pärineb ligikaudu aastatest 120–100 e.m.a. See võimaldab võrrelda Jesaja teksti rohkem kui tuhat aastat hilisemate heebreakeelsete käsikirjadega.
Tekstide märkimisväärne sarnasus näitab hoolikat edasiandmist, kuigi leidub ka erinevusi. museum.imj.org.il
13. Codex Sinaiticus
Neljandast sajandist pärinev kreekakeelne käsikiri, milles on säilinud kogu Uus Testament.
Seda saab võrrelda teiste varaste käsikirjadega, et uurida teksti muutumist ja säilimist. codexsinaiticus.org
Täiendavad käsikirjalised tõestusliinid:
14. Codex Vaticanus – üks varasemaid ulatuslikke kreekakeelse Piibli käsikirju.
15. Chester Beatty papüürused – olulised varased Uue Testamendi tekstid.
16. Bodmeri papüürused – sisaldavad muu hulgas Johannese evangeeliumi varaseid tekste.
17. Masoreetide töö – heebreakeelse teksti hoolikas säilitamine ja edasiandmine.
18. Septuaginta – vana kreekakeelne tõlge, mis võimaldab võrrelda heebreakeelse teksti eri traditsioone.
19. Samaaria Pentateuh – viie Moosese raamatu iseseisev tekstiline traditsioon.
20. Varaste kristlike autorite tsitaadid – võimaldavad uurida Uue Testamendi teksti levikut.
21. Muistsed tõlked – süüria-, ladina-, kopti- ja muud tõlked aitavad jälgida tekstide ajalugu.
22. Käsikirjavariantide võrdlemine – võimaldab paljudel juhtudel tuvastada ümberkirjutamisel tekkinud muutusi.
Oluline on see, et käsikirjade arvukus ei tähenda täielikku sõnasõnalist muutumatust. Näiteks Markuse 16:9–20 ja Johannese 7:53–8:11 tekstiajalugu on vaieldav. Samas on tänapäeva uurijatel võimalik tekstivariante avalikult võrrelda.
IV. Piibli sisemine kooskõla ja kirjanduslik terviklikkus
23. Läbiv põhiteema – Jumala eesmärk inimkonnaga, patt (pärispatt ja kaasasündinud kalduvus kurja teha), lunastus ja Jumala valitsus.
24. Heebrea ja kreeka pühakirja seosed – hilisemad kirjutajad viitavad varasematele tekstidele.
25. Jumaliku iseloomu järjepidevus – õiglus, halastus, armastus ja pühadus.
26. Messia-teema areng – 1. Moosese raamatust kuni Ilmutusraamatuni.
27. Lepingute omavahelised seosed – Aabrahami, Moosese ja uue lepingu käsitlused.
28. Korduvad sümbolid – seeme, tall, valgus, vesi, karjane, elu ja kuningriik.
29. Kirjutajate erinevad taustad – kuningad, prohvetid, karjased, kalurid ja teised.
30. Ühised moraalsed põhimõtted – ausus, õiglus, ligimesearmastus, alandlikkus.
31. Kirjanduslikud paralleelid – näiteks Aadama ja Kristuse võrdlus Roomlastele 5. peatükis.
32. Piibli enda varasemate tekstide tõlgendamine – näiteks Heebrealastele kiri.
33. Pikaajaline tekstiline traditsioon – eri sajandite teosed on säilitatud ühise pühakirjakoguna.
Selle tõestusliini tugevus seisneb tervikpildis. Samas tuleb arvestada, et hilisemad kirjutajad tundsid varasemaid tekste ning võisid neile teadlikult toetuda. Seetõttu ei ole iga kirjanduslik paralleel sõltumatu tõend.
V. Piiblikirjutajate ausus ja jutustuste usutavus
34. Mooses kirjeldab enda eksimusi. (4. Moosese 20:10–12.)
35. Taaveti tõsised patud on avalikult kirja pandud. (2. Saamueli 11–12.)
36. Saalomoni truudusetust ei varjata. (1. Kuningate 11.)
37. Iisraeli rahva korduvat sõnakuulmatust kirjeldatakse otsekoheselt. (Kohtumõistjate raamat.)
38. Peetruse Jeesuse salgamist ei varjata. (Matteuse 26:69–75.)
39. Apostlite omavahelisi lahkarvamusi kirjeldatakse. (Galaatlastele 2:11–14.)
40. Jeesuse jüngrite vähest usku ja arusaamatust näidatakse korduvalt. (Markuse 8:14–21.)
41. Naistel on ülestõusmisjutustustes oluline tunnistajaroll. (Johannese 20.)
42. Piiblis on säilinud ka kahtlused, kaebused ja rasked küsimused Jumalale. (Iiob; Habakuk; mitmed laulud.)
Need tunnused võivad suurendada jutustuste usutavust, sest autorid ei kujuta oma keskseid tegelasi veatutena. Ometi ei saa ainult ebamugavate detailide olemasolust järeldada, et iga sündmus toimus täpselt kirjeldatud kujul.
VI. Jeesuse ajaloolisus ja kristluse algus
43. Jeesuse ajalooline olemasolu – laialdaselt tunnustatud ajalooline järeldus.
44. Tacituse tunnistus – Rooma ajaloolane mainib Kristuse hukkamist Pontius Pilatuse ajal.
45. Josephuse kirjutised – sisaldavad viiteid Jeesusele ja tema vennale Jaakobusele; üks Jeesust käsitlev lõik sisaldab tõenäoliselt hilisemaid kristlikke täiendusi.
46. Varased Pauluse kirjad – näitavad, et usk Jeesuse surma ja ülestõusmisse oli levinud juba kristluse esimestel aastakümnetel.
47. 1. Korintlastele 15:3–8 – sisaldab varast usutunnistuslikku pärimust Jeesuse surma, matmise, ülestõusmise ja ilmumiste kohta.
48. Jüngrite veendumuste muutumine – Uus Testament kirjeldab kartlikest jüngritest saanud avalikke kuulutajaid.
49. Kristluse kiire levik – ajalooliselt uuritav nähtus.
50. Esimeste kristlaste valmisolek kannatada – annab tunnistust nende veendumuste tõsidusest, kuigi ei tõesta iseenesest veendumuste tõelevastavust.
51. Evangeeliumide ühised ja erinevad üksikasjad – võimaldavad võrrelda pärimusi ja uurida nende sõltuvust.
52. Luuka ajaloolised üksikasjad – isikute, ametinimetuste, linnade ja merereiside kirjeldused Apostlite tegudes.
Siin on keskne küsimus Jeesuse ülestõusmine. Ajalooliselt saab uurida varaste tunnistuste olemasolu, dateeringut ja levikut. Ülestõusmise kui Jumala üleloomuliku teo järeldus sõltub lisaks ajaloolistele andmetele sellest, milliseid seletusi peetakse võimalikuks.
VII. Piibli ja loodusteaduste kokkupuutepunktid
Selles valdkonnas tuleb eriti hoolikalt eristada poeetilisi väljendeid ja täpseid teaduslikke väiteid.
53. Universumil on algus – 1. Moosese 1:1. Piibel räägib loomisest; tänapäeva kosmoloogia uurib vaadeldava universumi varast arengut.
54. Maa ripub tühjuse kohal – Iiob 26:7. Tähelepanuväärne poeetiline väljend, kuid mitte iseseisev teaduslik seletus gravitatsioonist.
55. Veeringe kirjeldused – Koguja 1:7; Iiob 36:27–28.
56. Tuulte liikumine – Koguja 1:6.
57. Mere sügavused ja allikad – Iiob 38:16.
58. Tähtede tohutu arv – Jeremija 33:22.
59. Inimese päritolu maapõuest – 1. Moosese 2:7; seos inimese keha keemiliste elementidega.
60. Elusolendite paljunemine – 1. Moosese 1. peatükk.
61. Inimese kujunemine emaüsas – Laul 139:13–16.
62. Vere seos eluga – 3. Moosese 17:11.
63. Looduse korrapärasus – Jeremija 33:25.
64. Universumi muutuvus – Laul 102:25–27.
Need tekstid võivad olla kooskõlas mõne tänapäevase tähelepanekuga. Siiski ei ole enamik neist piisavalt spetsiifilised, et tõestada, et kirjutaja teadis oma ajastule tundmatut teaduslikku tõde.
VIII. Tervise, hügieeni ja rahvatervise põhimõtted
65. Haigete eraldamine teistest. (3. Moosese 13.)
66. Nakkusega kokku puutunud esemete puhastamine. (3. Moosese 13–15.)
67. Pesemise ja puhtuse tähtsus. (3. Moosese 15.)
68. Inimväljaheidete matmine väljaspool laagrit. (5. Moosese 23:12–13.)
69. Surnukehaga kokkupuutumise järel puhastumine. (4. Moosese 19.)
70. Toiduga seotud piirangud. (3. Moosese 11.)
71. Vere söömise keeld. (3. Moosese 17.)
72. Mõõdukus söömises ja joomises. (Õpetussõnad 23:20–21.)
73. Puhkamise tähtsus. (2. Moosese 20:8–11.)
74. Rahu, rõõmu ja vaimse seisundi mõju inimese enesetundele. (Õpetussõnad 17:22.)
Mitmed neist korraldustest olid hügieeniliselt kasulikud. Samas olid Moosese seaduse puhtusreeglid ka rituaalsed ning neid ei saa kõiki samastada tänapäeva meditsiiniga.
IX. Piibli psühholoogiline ja moraalne tarkus
75. Viha kontrollimine. (Õpetussõnad 15:1.)
76. Ärevuse ja muretsemise käsitlemine. (Matteuse 6:25–34.)
77. Andestamise mõju suhetele. (Efeslastele 4:32.)
78. Tänulikkuse kasvatamine. (1. Tessalooniklastele 5:18.)
79. Kaastunne ja ligimesearmastus. (Luuka 10:25–37.)
80. Alandlikkus ja õppimisvalmidus. (Õpetussõnad 11:2.)
81. Enesevalitsus. (Galaatlastele 5:22–23.)
82. Töö ja puhkuse tasakaal. (Koguja 4:6.)
83. Sõpruse ja toetavate suhete tähtsus. (Koguja 4:9–12.)
84. Keelekasutuse mõju teistele. (Jaakobuse 3.)
85. Rahumeelne konfliktide lahendamine. (Matteuse 5:9.)
86. Abielulise ustavuse väärtustamine. (Heebrealastele 13:4.)
87. Laste kasvatamine armastuse ja juhendamisega. (Efeslastele 6:4.)
88. Vaeste ja haavatavate kaitsmine. (Jesaja 1:17.)
89. Õiglased äritehingud ja ausad kaalud. (Õpetussõnad 11:1.)
90. Võimu kuritarvitamise hukkamõistmine. (Miika 3:1–3.)
Need põhimõtted annavad võimaluse hinnata Piibli praktilist tarkust. Nende väärtus on tõeline uurimisteema, kuigi sarnaseid põhimõtteid leidub ka teistes eetilistes traditsioonides.
X. Piibli mõju inimestele ja ühiskonnale
91. Sõltuvustest loobumisega seotud isiklikud tunnistused.
92. Vägivaldsest käitumisest loobumine.
93. Peresuhete paranemine.
94. Andestamise ja leppimise kogemused.
95. Uue elu eesmärgi leidmine.
96. Moraalsete veendumuste kujunemine.
97. Heategevuslike ja hooldusasutuste rajamine kristlikust veendumusest lähtudes.
98. Kirjaoskuse ja tõlketöö edendamine Piibli levitamise kaudu.
99. Piibli mõju õiguse, kunsti, kirjanduse ja ühiskondliku mõtte ajaloole.
100. Piibli õpetuste säilimine ja edasiandmine tagakiusamise ning poliitiliste muutuste ajal.
Siin tuleb eristada Piibli õpetuste mõju ja nende jumaliku päritolu tõestamist. Ka teised usulised ja filosoofilised traditsioonid võivad inimeste elu sügavalt muuta.
XI. Filosoofilised ja teoloogilised tõestusliinid
101. Universumi olemasolu põhjuse küsimus. Miks on üldse midagi olemas?
102. Loodusseaduste korrapärasus. Miks on universum matemaatiliselt kirjeldatav?
103. Universumi eluks sobivad tingimused. Kas füüsikaliste konstantide väärtused viitavad eesmärgipärasusele?
104. Elu tekkimise küsimus. Kuidas tekkisid esimesed isepaljunevad süsteemid?
105. Teadvuse olemus. Kuidas seletada subjektiivset kogemust?
106. Moraalsete kohustuste alus. Kas objektiivsed moraalsed väärtused eeldavad Jumalat?
107. Inimese igatsus tähenduse ja õigluse järele.
108. Kurjuse ja kannatuste probleem. Piibel esitab oma seletuse, miks Jumal kurjust ajutiselt lubab.
109. Vaba tahte ja vastutuse küsimus.
110. Jumaliku õiguse ja halastuse ühendamine.
111. Jeesuse õpetuste eripära.
112. Piibli seletus inimese vastuolulisele loomusele.
113. Lootus surma ja kannatuste lõppemisele.
114. Jumala eesmärgi järkjärguline avaldamine Piibli raamatutes.
115. Piibli maailmavaate üldine seletusjõud.
Need on filosoofilised argumendid. Isegi kui mõni neist toetab usku Loojasse, on vaja täiendavaid argumente, et jõuda järeldusele, et just Piibel on selle Looja ilmutus.
XII. Täiendavad eraldi uurimist väärivad tõestusliinid
116. Piibli geograafiliste kirjelduste täpsus.
117. Muistsete kohanimede säilimine.
118. Piiblis kasutatud ametinimetuste vastavus ajaloole.
119. Muistsete kaubateede kirjeldused.
120. Piiblis nimetatud müntide, mõõtude ja kaalude ajalooline taust.
121. Vana-Lähis-Ida seaduste ja lepinguvormide paralleelid.
122. Egiptuse kommete kajastumine Moosese ja Joosepi jutustustes.
123. Heebrea nimede esinemine muistsetes dokumentides.
124. Vanaaja sõjapidamise ja kindlustuste kirjeldused.
125. Piibli sugupuude seosed ajalooliste dünastiatega.
126. Juudi pühade ja kalendri ajalooline järjepidevus.
127. Piibli luule ja heebrea keele struktuur.
128. Piibli raamatute varane tsiteerimine väljaspool Piiblit.
129. Esimeste kristlike koguduste ajalooline levik.
130. Piibli kaanoni kujunemise dokumenteeritav ajalugu.
131. Muistsete tõlkijate püüdlused säilitada teksti tähendus.
132. Piibli keeruliste tekstikohtade säilitamine, mitte nende täielik kõrvaldamine.
133. Piibli õpetuste rakendatavus eri kultuurides.
134. Piibli sõnumi levik väga erinevates keeltes.
135. Ülestõusmisusu keskne roll kõige varasemas kristluses.
136. Juudi rahva ajalooline järjepidevus.
137. Piibli kujutatud usuliste ja poliitiliste konfliktide ajalooline taust.
138. Prohvetite kriitika omaenda rahva juhtide suhtes.
139. Piibli tähelepanu üksikisiku südametunnistusele.
140. Piibli arusaam inimese väärikusest ja vastutusest Jumala ees.
Algallikad, mida saad ise uurida
- Surnumere kirjarullide digitaalne kogu
- Codex Sinaiticus – digitaalne käsikiri
- Tel Dani steel – Jewish Museum
- Sanheribi prisma – Israel Museum
- Naboniduse kroonika – Oxfordi ülikool
- Piibli tekstid ja piibliuurimise materjalid eesti keeles – JW.org
Lõppjäreldus
Piibli usaldusväärsuse kasuks on olemas palju eri liiki argumente. Eriti tugevad on konkreetsed arheoloogilised leiud, sõltumatud ajalooallikad ja käsikirjade võrdlemise võimalused. Need näitavad, et Piiblit saab paljudes küsimustes ajalooliselt kontrollida.
PIIBLI ENNUSTUSED PRAEGUSE KURJA MAAILMAKORRALDUSE LÕPU KOHTA
Piibel ennustab, et praegune Saatana (Looja vastu mässama hakanud ingel ja tema poolele läinud osa ingleid-vaimolendeid) mõju all olev maailmakorraldus lõpeb ning Jumala kuningriik kõrvaldab kurjuse ja taastab maa peal rahu. Järgnevalt on kokku võetud olulisemad lõpuaja ennustused rahvusvaheliste piibliuurijate (JW.org) käsitluse järgi.
1. Viimsete päevade tundemärgid
Sõjad, näljahädad, maavärinad, epideemiad, seadusetuse kasv, armastuse jahenemine, inimeste isekus, rahaarmastus, vägivald ja usuline eksitamine. Ilmuvad pilkajad, kes seavad Jumala sekkumise kahtluse alla.
Piiblitekstid: Matteuse 24:3–12, Luuka 21:10–11, 2. Timoteosele 3:1–5, 2. Peetruse 3:3–4.
2. Teadmiste kasv ja ülemaailmne kuulutustöö
Taaniel ennustab teadmiste rohkenemist, mida seostatakse ka prohvetiennustuste parema mõistmisega. Jeesus ennustab, et head sõnumit Jumala kuningriigist kuulutatakse kogu maailmas enne lõppu.
Piiblitekstid: Taaniel 12:4, Matteuse 24:14.
3. Maailma suurvõimude viimased vastasseisud
Taaniel kirjeldab põhja ja lõuna kuninga võitlust lõpuajal. Viimases etapis suureneb poliitiline vastasseis, kuid põhja kuningas jõuab lõpuks oma lõpuni.
Piiblitekst: Taaniel 11:40–45.
4. Kuulutus „Rahu ja julgeolek!”
Rahvaste rahu- ja julgeolekukuulutusele järgneb ootamatu häving. Selle kuulutuse täpne vorm ja aeg pole teada.
Piiblitekst: 1. Tessalooniklastele 5:2–3.
5. Suure Babüloni ehk valereligiooni hävitamine
Poliitilised võimud pöörduvad ülemaailmse valereligiooni vastu. Ilmutusraamatu erepunast metsalist seostatakse ÜRO-ga ning kümmet sarve poliitiliste võimudega. See sündmus tähistab suure viletsuse algust.
Piiblitekst: Ilmutus 17:1–18.
6. Enneolematu suur viletsus
Saabub inimajaloo erakordselt raske periood. Jumal lühendab seda aega oma väljavalitute pärast. Jeesus hoiatab eksitajate eest ning kutsub üles valvsusele ja vastupidavusele.
Piiblitekstid: Matteuse 24:21–26, Taaniel 12:1.
7. Jumala rahva tagakiusamine ja Maagoogi Googi rünnak
Rahvad ühinevad Jumala teenijate vastu. Saatana viimane ulatuslik rünnak Jumala rahvale kutsub esile Jumala otsustava sekkumise.
Piiblitekstid: Hesekiel 38:10–23, Ilmutus 12:17.
8. Harmagedoon – kurja maailmakorralduse lõpp
Maailma poliitilised võimud kogutakse Jumala suure päeva sõjaks. Kristus kõrvaldab Jumalale vastanduvad valitsused. Täitub Taanieli ennustus kivist, mis purustab metallkuju – Jumala kuningriik asendab inimvalitsused.
Piiblitekstid: Ilmutus 16:14–16, Ilmutus 19:11–21, Taaniel 2:44.
9. Saatana sidumine ja Kristuse tuhandeaastane valitsus
Saatanalt võetakse võimalus rahvaid eksitada. Kristuse valitsuse ajal toimub inimkonna taastamine ning ülestõusmine. Tuhande aasta lõpus vabastatakse Saatan lühikeseks ajaks viimaseks katseks, mille järel kõrvaldatakse kurjus lõplikult.
Piiblitekstid: Ilmutus 20:1–15, Johannese 5:28–29.
10. Uus maailm ja Jumala eesmärgi täielik täitumine
Sõjad, haigused, kannatused ja surm kaovad. Õiglased elavad maa peal rahus ning Jumala kuningriik valitseb igavesti.
Piiblitekstid: Ilmutus 21:3–5, Jesaja 2:4, Laul 37:9–11, 29.
Kokkuvõte: Piibli prohvetliku käsitluse järgi kulgeb praeguse maailmakorralduse lõpp viimsete päevade tundemärkidest ja suurvõimude vastasseisust rahu- ja julgeolekukuulutuse, valereligiooni hävitamise, suure viletsuse ning Harmagedoonini. Sellele järgneb Kristuse tuhandeaastane valitsus ja lõpuks kurjuse täielik kõrvaldamine.
Jeesuse oluline hoiatus: „Seda päeva ja tundi ei tea keegi, ei taeva inglid ega ka Poeg, vaid üksnes Isa.” (Matteuse 24:36.) (NW tõlge) Seetõttu ei anna Piibel alust määrata nende sündmuste täpset alguskuupäeva.
NB!!! Piibel ei anna meile vana – duaalse ajastu lõpu täpset kuupäeva, kuid annab prohvetliku ajakava ja tundemärgid, mille põhjal on võimalik hinnata, kus me Jehoova eesmärgi teostumises praegu asume.
See on oluline erinevus: mitte teada päeva ja tundi ei tähenda, et me ei võiks ära tunda ajajärku.
Ps. Nimi Jehoova (heebrea keeles יהוה – JHWH, ehk tetragramm) on seotud heebrea verbiga היה (hajah), mis tähendab „olema”, „olemas olema” või „saama”.
Mida tähendab nimi Jehoova?
Nime tähendust selgitatakse sageli väljendiga:
„Tema põhjustab saamise” ehk „Ta laseb saada”.
See rõhutab, et Jehoova võib saada kõigeks, mida on vaja tema eesmärgi täitmiseks, ning põhjustada oma tõotuste täitumise. Inimkond viiakse läbi Tema sekkumise tagasi järkjärgult ALGLOOMISESSE – Duaalse maailma vastand on ühtsuse, harmoonia ja terviklikkuse maailm. Piibli algloomise kirjelduse järgi oli just selline elu inimesele ette nähtud – elu täielikus kooskõlas Looja, iseenda, teiste inimeste ja kogu looduga.
Siin on aga oluline vahe: Piibel ei õpeta, et alguses puudusid kõik vastandid, näiteks valgus ja pimedus või mees ja naine. Need olid olemas, kuid puudus patust, kurjusest ja Jumalast, oma Loojast võõrandumisest tulenev vastuolu.
Miks aga Jumal üldse lubas kurjust? Kui soovid vastust Piibli alusel, pane otsingusõna: JW.ORG