Elektriväljade ja nähtamatu kiirguse teemal Dave Stetzer

Loengu ülevaade @ EMF Summit: Dave Stetzer
http://emfsummit.com/dave-stetzer/

 

Dave Stetzer on elektri teemal ekspert ja uurinud seda kõikjal maailmas. Kui tahad elada tervislikult ja mitte kulutada aega arstide juures käimisele, siis peaksid seda infot kuulama [lugema].

Stetzer on endine sõjaväe elektriinsener, kellel oli juurdepääs ülisalajastele dokumentidele. Nüüd aitab ta inimestel filtreerida nende elukeskkonda saastelektrist.

Ta ise on muutunud äärmiselt elektroülitundlikuks, pärast seda, kui oli aastaid puhastanud elektriliselt saastunud keskkondi. Kiirgusega kokkupuutel kattub tema rind lööbega, mis hakkab läbi särgi veritsema. Tema mõtted hägustuvad ja teda valdab depressioon, kui ta veedab pool tundi tööriistakaupluses. Ta oksendab kontrollimatult, kui satub juhuslikult liiga lähedale kaugloetavale arvestile.

Elektromagnetkiirgus on miski, mis on nähtamatu, kuid samas on see kõikjal, seda ei ole võimalik näha, maitsta, nuusutada, kuid see võib olla meie tervisele suurim oht, millega täna vastamisi seisame.

Stetzer õppis USA lennuväes elektroonikatehnikuks, töötas saatjate ja vastuvõtjatega, kõrgsageduslike seadmetega. Lisaks sai ta väljaõppe ka kõrgsagedusliku kiirguse mõjude kohta, mh mida teha, kui sul on avalduvad sümptomid, ning kuidas end kaitsta.

Pärast lennuväest lahkumist asutas ta oma firma. Tema juurde sattusid põllumehed, kes kurtsid, et lehmad jäävad haigeks ja ei anna korralikult piima. Stetzer käis kohapeal mõõtmas. Põllumehed rääkisid veel, et see nähtus ei puuduta ainult lehmi, vaid ka inimesi, kellel on ilmnenud nt südame puperdamine, minestamine ja depressioon. Kui aga haiglasse end näitama minnakse, ei leita midagi. Sümptomid tulid Stetzerile tuttavad ette, kuid sellest ei tohtinud siis eriti rääkida. Aasta oli 1998, siis ei olnud veel kuigi palju mobiile ega mobiilimaste. Need sümptomid aga viitasid kokkupuutele kõrgsagedusliku kiirgusega.

Stetzeri mõõtmistulemused näitasid, et kiirgus tuleb maa seest – maa-alustest kaablitest, ning ka elektroonikaseadmetest – arvutid, energiatõhusad valgustid jms. Siis sõitis ta Simferoopolisse andmeid koguma, kus sai teada tõe mikrolainerelvastuse ja “Project Pandora” kohta – nimelt kohtus ta inimestega, kes selle projektiga toona tegelesid. Täpsemalt siis arendati Teise maailmasõja lõpul välja radar ja inimesed hakkasid kokku puutuma sagedustega, millega nad varem kokku puutunud ei olnud. Vene teadlaste meeskond märkas, et inimestel, kes sellise kiirgusega kokku puutusid, ilmnesid teatud sümptomid, mida hakati nimetama “raadiolainehaiguseks”. Seepeale pöörduti USA kolleegide poole, et kehtestada ühised standardid, et inimesed ei jääks haigeks. USA saatis nad selle jutu peale pikalt.

Venemaa aga hakkas USA saatkonda Moskvas mikrolainetega kiiritama. USA suursaadik jäi leukeemiasse ning saadeti koju, tema asemele tulnud uus suursaadik jäi 6 kuu pärast jälle leukeemiasse… Kogu personal jäi haigeks. USA valitsus hakkas asja uurima, kuid töötajatele midagi ei rääkinud, vaid kasutas neid katsejänestena, makstes töötajatele lisatasu – vist 100 dollarit – võimalike tervisekahjustuse hüvitamiseks.

1972. aastal avaldatud USA sõjaväe dokumendis on kirjas raadiolainekiirguse kõrgete sagedustega kokkupuutel tekkivad tervisesümptomid, koos 2300 viitega – see tähendab, et me oleme nendest asjadest teadnud juba kaua aega, see pole midagi uut. See kiirgus on päriselt olemas, sümptomid samuti.

1980. aastal ütles kahekordne Nobeli preemia nominant dr Robert O. Becker, et praegu puutume kokku kiirgustega, millega me pole kunagi varem kokku puutunud, ja see kiirgus on põhjus 80ndate väljamõeldud haigustele: krooniline väsimus, fibromüalgia, tähelepanupuudushäire (ADD) ning tähelepanupuudus- ja hüperaktiivsushäire (ADHD). Väljamõeldud ses mõttes, et need on kõik raadiolainehaiguse sümptomid, aga neid haigusi diagnoositakse eraldi, olgugi et nende põhjuseks on kokkupuude kõrgsageduslike kiirgustega.

Me ravime lapsi, kellel on ADHD, Ritaliniga, kuigi tegelikult, kui me puhastaksime laste keskkonna kiirgustest, nad terveneksid.
Teaduslikult käivad ju asjad nii, et kui meil on teooria, et A põhjustab B-d, siis järelikult, kui me eemaldame B, siis peaks ära kaduma ka A. Kõikidel juhtudel, kui ADHD laste puhul on nii tehtud, on tulemused 100%, st haigus kaob.
Seega – miks me ei võiks saata inimesi välja kannatajate keskkonda mõõtma ja kui kiirgus esineb, kõrvaldada selle keskkonnast?

1972. aastal oli USAs naftaembargo – energiakriis, kui otsustati, et tuleb muutuda energiatõhusamaks. See tõi kaasa mh pulsisageduste kasutamise tavaseadmetes.
1980-ndaks aastaks lõid kõik toodetud elektroonikaseadmed 60 Hz sageduste “harmooniaid”, st mitmekordseid 60 Hz sagedusi, seega kõrgsagedusi, mis suunati tagasi elektrikaablitesse. Kaablid aga pole loodud muuks kui 60 Hz sageduseks, kõrgema sageduse korral tekivad kuumenemine ja muud probleemid. Kaablid on suunatud maasse, 1998. aastaks oli USAs 70% kaablitest viidud maa alla – millega me oleme põhimõtteliselt loonud koletise [sest maa on voolu all].

Haigusi, mis tänapäeva lastel praegu esinevad, pole kunagi varem lastel esinenud – ADD, veresuhkruprobleemid, astma…
Üks õpetajate liit algatas uurimise, kui avastati, et ühes kolmest hoonest koosnevas koolikompleksis on mingi kahtlane anomaalia – ühes hoones ei saanud inimesed töötada, jäid haigeks, nii et õpetajad pidid kogu aeg roteeruma. Olgugi et hoonet puhastati korralikult, mh vaibad, hallitus jms, siis midagi paremaks ei muutunud. Seda sündroomi hakati nimetama “sick building syndrome” (haige hoone sündroom).

Stetzer käis kohapeal mõõtmas ja tuvastas väga kõrge kiirgustaseme. Kui kool hakkas kiirguse elimineerimisega aktiivselt tegelema, paigaldades selleks spetsiaalsed filtrid, oli tulemuseks, et kõigil, kellel oli diagnoositud sclerosis multiplex, sümptomid kadusid. 37 last kasutasid astma tõttu inhalaatoreid ja kui filtrid paigaldati ka nende koju, siis kadusid kõigil astma sümptomid. Küllap neil kellelgi polnudki tegelikult astma, lihtsalt segiaetud sündroomid – pigem oli neil allergiline reaktsioon elektromagnetväljadele, sest täpselt samamoodi tekib kehas histamiin. HPA (USA tervisekaitseamet) ütlebki, et sul tekib elektromagnetväljadele allergiline reaktsioon, st keha toodab histamiini, võta antihistamiinikume ja sümptomid leevenevad. Ent inhalaatorid on ju steroidid! Lastele ei tohi neid anda, need kahjustavad südant, lihaseid jm.
Veel hullem näide on USAst u 15 aasta tagusest ajast, kus üks osariik tegi seaduse, et kui kool oli tuvastanud, et lapsel on ADHD ja lapsevanemad ei andnud talle seepeale Ritalini, siis võidi laps vanematelt ära võtta.

Kuid kui paigaldada filtrid, siis saab laps kolme päeva pärast Ritalini ravi lõpetada, tema käitumine paraneb, hinded paranevad. Tegelikult on juba 45 minutiga tulemused näha, kui filtrid on paigaldatud.

Beebidele oma mobiiltelefon? Pigem anna talle sigarett! Ent muidugi on mõlemad hullud.

Säästupirnid on üks koledamaid asju, mis on viimasel kümnendil turule tulnud. Need kiirgavad sagedusel 50 kHz või/kuni? 100 kHz. Teadaolevalt on vahemik 4 kHz – 100 kHz bioloogiliselt kõige aktiivsem, st inimesele kõige kahjulikum.
Kui tänavalaternates on säästupirnid ja need öösel su maja juures põlevad, siis need kiiritavad sind une ajal, isegi kui sina oled oma kodus kõik kiirgusallikad välja lülitanud. Kui aga säästupirn juhtub katki minema, siis pead kutsuma spetsiaalse ameti saastet koristama, kuna pirnid on täis elavhõbedat. Valitsus aga on teinud seaduse, et just sellised pirnid peavad olema ja teistsugused pole lubatud.
On öeldud, et need pirnid säästavad energiat – kuid nad ei säästa raha! Vaata, millal sa säästupirnid paigaldasid – sinu elektriarve ilmselt suurenes. Nimelt – need küll tarbivad tõesti vähem voolu, kuid kui nad põlevad, siis loovad nad igasuguseid kõrgsageduslikke üleminekuid (?), mis – nagu ka iga elektroonikaõpik ütleb, põhjustavad mh seda, et voolumõõtjad mõõdavad ebatäpselt! Ja just niipidi, et näitavad tegelikust suuremat kulu.
Kui Stetzer soovis mõned aastad tagasi tutvuda EPA uuringuga elektriliinide kohta, siis selgus, et tegemist on salastatud dokumendiga. Ometi pole ju tegemist millegagi, mis puudutaks riiklikku julgeolekut! Ent see näitab, kui tugev on energiafirmade lobi. Uuring paljastas mh elektriliinide ja vähi seose.
Kõik on elektroülitundlikud, lihtsalt ei osata seda alati märgata. Ent mida rohkem kokkupuudet kiirgusega, seda tundlikumaks muutud ja sümptomid tugevnevad. Põhjus on selles, et ühekordne kiirgus vähendab su organite sisemist vastupanuvõimet. Mida väiksem vastupanu (ehk takistus), seda suurem vool saab läbi käia, ja mida rohkem voolu saab läbi käia, seda rohkem väheneb organite vastupanu – tegemist on allapoole spiraaliga.

Inimese veres tekivad tõepoolest muutused, isegi 10-minutilise arvutiga töötamise järel – vererakud kleepuvad kokku, veresuhkur läheb üles, aju ei saa hapnikku – tagajärjeks depressioon, mõttehägusus jm. Spetsiaalse filtriga aga verepilt ei muutu.

Kui oled ülitundlik, tuleb sul limiteerida kiirgusega kokkupuute aega. Isegi poes on raske käia, sest seal on energiatõhus valgustus, saastelekter tehnikaseadmetest, metallriiulid, mis kiirgust suunavad ja võimendavad. Enne poodi minekut koosta konkreetne nimekiri õiges järjekorras vastavalt kauplusele, et sa ei peaks asjatult poes ringi tiirutama.

Kas elektroülitundlikkusest saab terveneda? Saab, kui muuta oma elektrokeskkonda.

Pärast filtri paigaldamist 20 minuti kuni 1 tunni jooksul veresuhkru tase stabiliseerub. Uriinitest näitas, et 8 tunni jooksul on neurotransmitterite hulk langenud 300lt vähem kui kümnele.

Tuleb meeles pidada, et seadmed, mis on ühendatud vooluvõrku, saadavad oma sagedust vooluvõrku tagasi. Nt Delli vanemad mudelid kiirgavad sagedust 25 kHz, Mac 12,5 kHz, tänapäeva arvutid on samuti väiksema kiirgusega, kaugloetavad arvestid aga nt 50 kHz. See tähendab aga, et selline kiirgus on kogu vooluvõrgus, kogu majas – ja kõik need sagedused on bioloogiliselt aktiivsed, st inimest kahjustavad (meeldetuletus – inimesele kõige kahjulikum sagedus on 4 kHz kuni 100 kHz).

Juhtmeta telefon kiirgusest
Venemaal on kehtestatud kiirgusele piirang 10 mikrovatti/cm2. Kui aga seisad juhtmeta telefoni alusest 10 jala kaugusel, on kiirgus seal 2000 mikrovatti/cm2! See on 200 korda rohkem kui Venemaal lubatud kiirgus! Aga ma ei tea, milline kiirgus on veel lähemal, sest minu mõõtja rohkem ei mõõda…

Telefoni sisse või külge käivad kiibid, mis peaksid kiirgust neutraliseerima või elimineerima, tegelikult ei tööta. See on puhas petukaup. Hull on aga see, et lapsevanemad, kes oma laste telefonile selle paigaldavad, mõeldes, et nüüd on laps kaitstud ja rääkigu, palju tahes, võivad niiviisi lapsele suurt kahju teha, sest 10 aasta pärast võib laps haigestuda vähki…
Seda raadiosageduslainet ei ole võimalik muuta või moonutada, nagu väidetakse – muidu ju telefon ei töötaks, ei oleks kas seda lainet või ei oleks andmeid, mida saadetakse.

Kõige paremini toimib siiski teadlikkus ja teadlik rahvastik. Hoia oma telefoni lennurežiimil, kõne ajal ära hoia telefoni pea vastas, vaid peast eemal ja kasuta kõlarit.

Kui mobiililevi on kehv, siis kiirgus suureneb, et telefon saaks masti leida. Mida parem levi, seda vähem kiirgust.
Autoga sõites kinnita mobiil katusele, sest auto plekk võtab levi kinni ja kiirgus on seetõttu autos suurem. [Liis: lisaks tekib autos mobiiliga rääkides kiirguse peegeldumine ja võimendumine.]
´
Mobiili püksitaskus kandmise tulemuseks on spermatosoidide arvu vähenemine ja tüdrukud praevad niiviisi oma munasarju. Sama hull on sülearvuti kasutamine süles.

Wifiga arvuti kiirgab rohkem kui 2000 mikrovatti/cm2, sellele lisandub ruuterist tulev kiirgus. Nendest asjadest tuleb olla teadlik – kasuta kaablit!

Ja samal ajal disainitakse maju, kus pole enam ühtegi kaablit [st kõik töötab wifiga]…
Kuna elektromagnetkiirguse näol on tegemist inseneriprobleemiga, siis sellele on olemas insenerilahendus. Meil on empiirilised tõendid, et need filtrid tõesti toimivad.
Miks küll ei paigaldata selliseid filtreid juba nt tehnikaseadmete sisse? See oleks väga lihtne ja ei annaks hinnale rohkem kui 5 dollarit juurde.