Järgnevalt taas üks mõtlemist väärt artikli tõlge Mati Rebase sulest:
Hea sõber, kes sa järgnevaid materjale loed. Järgnevates tekstides peidab end rohkem informatsiooni kui esmapilgul paistab. Kui loed siis püüa kogu see inimkehas toimuv paigutada veidi suuremale pinnale – proovi selle abil analüüsida maailmas toimuvat. See mida sa näed on ehmatav…
Taoline laastamine nagu inimkehas, toimub ka meie ümber. Juba raiutakse looduskaitsealasid, hiisi ja vääriselupaiku – kellelgi on täitmatu isu. Hiiepuust tehakse Hiinas pappkast kuhu topitakse sisse mõttetu hiinamaal toodetud vidin ja saadetakse see tagasi Euroopasse ja see peaks endast ajupestud inimesel meeli rõõmsaks tegema? Plastik ja tööstussaaste, GMO-d ja taimekaitsemürgid….
Parasiitlikud, maksumaksjat kurnavad toiduahelad, kuhu ligipääs vaid väljavalituil.
Artiklis räägitakse parasiitide mimikrivõimest. Kas siin pole sarnasust inimmaailmas toimuvaga? Pealtnäha oleme ju kõik inimesed ning reptiile, halle, insektoide, ämblikke ja muid mutante ning molluskeid meie tänavatel justnagu ei jaluta. Küll aga käituvad need pealnäha inimesed täpselt nagu parasiidid – ikka on tarvis see kõige ilusam metsatukk maha võtta, maa seest mineraal välja kaevata joogivesi ära saastada. Pidurdamatu ning järjest kasvav isu (loe: majanduskasv) on üks parasiidi tunnusmärk.
VähkkasvajaVähkkasvaja on keeruline, ellujäämise nimel üheks tervikuks koondunud parasiitidest koosnev ülimalt elujõuline ühisorganism, mis elab ja paljuneb peremeesorganismi – inimese – kudede- ning organite arvelt.
Vähi areng käivitub kui on täidetud üks- või mitu järgmistest tingimustest:
- Informatsiooniline rike programm-molekulis ehk DNA-s.
- Pärilikkuseprogrammi – RNH – käivitumine; mikroorganismide võõr-DNA.
- Järsk immuunsüsteemi töövõime langus, kus isegi meie kaitsjatest fagotsüütidest saavad reeturid ja nad hakkavad veresoonkonnas ning lümfisüsteemis, just nagu „kaubalaevad“, surmatoovat laadungit – elavaid parasiite – laiali kandma.
- Maa negatiivse geopatogeense tsooni mõjutused;
- Suur radiatsioonidoos, isegi kui mõjutus kestis vaid sekundi.
- Viibimine paikades, kus toimuvad elektromagnetilised kõikumised;
- Organismi nakatumine verest toituvate parasiidivastsetega.
- Vananemisega kaasnev harknäärme- ja immuunrakkude taandareng.
Me loome oma kehadesse soodsaid tingimusi. Parasiidid on stardivalmis ja kui immuunbarjäär veidigi nõrgeneb siis saabki hävitustöö alguse. Jah, parasiit on elav olend ja soovib oma tulevikku kindlustada, kuid sellel nimel on ta valmis enda teel kõike hävitama ja ta ei arvesta mitte kellegi- ega mitte millegagi. Nad isegi ei mõtle sellele, et võivad oma peremeesorganismi – inimese – tappa ja pärast seda ise hukkuda. Neil puudub aju ja nende ainus eesmärk on end praeguses hetkes täis õgida ning geomeetrilises progressioonis paljuneda. Selle eesmärgi nimel on nad valmis koostööks omasugustega ning olema oma vähemate kaaslaste-mikroorganismide jaoks turvaliseks elupaigaks. Seejärel nad aga sunnivad nad neid kui orje endale toitu valmistama. Nad kanduvad üle terve organismi ja kahjustavad vere rakke. Tekitades neisse auke.
Kahjustatud rakud on aga suuremate parasiitide jaoks juba kerge saak. Vereanalüüside uurimisel pole harvad juhtumid, kus parasiite ei avastata, kuid kõik erütrotsüüdid on auke täis. Miks ei avastata? Suuremad mikroorganismid on end kleepinud vastu veresoonte seinu ning on ajanud endast välja kombitsad – iminapad, žgutid, puurid jne. Nad lasevad oma korterikaaslased-viirused verre, need tungivad erütrotsüütidesse ning vigastavad neid (augud). Vigastatud erütrotsüüt pole võimeline vastupanu osutama, nende liikumine aeglustub ning nad on soone seinal ootavate suuremate tegelaste jaoks mugav ja kergelt kättesaadav toit.
Uuringute käigus on tekkinud pilt, kus parasiidid, enda kui liigi ellujäämise nimel ühinevad pere- ja kogukondadeks.
Kui püüame taolist „perekonda“ ette kujutada siis vastavalt rollidele näeks vähkkasvaja välja järgmiselt:
isa — seen;
ema — trihhomonaad;
tütar — klamüüdia;
poeg — gonokokk.
Sugulased – kõikvõimalikud seened, ureaplasma, gardnerella, herpes.
Sõbrad – stafülokokid ja streptokokid.
Teenija-rahvas – viirused.
„Perekond“ kasutab oma paljunemiseks, arenguks ja kasvuks inimorganite rakke ja kehas leiduvaid mikroelemente, ensüüme, vitamiine, hormoone jne.
Nagu on teada siis ema – trihhomonaad — on perekonna hoidja. Tema esmaülesandeks on toitumine ja tingimuste loomine. Ta on kõige suurema ellujäämisvõimekusega ning väga võimekas suhtleja. Ta on esimeste hulgas, kes leiab organi koerakud, kuhu tulevane ühiselamu püsti panna.
Ettevalmistatud kohale tuleb isa – seen – ta leiab endale alati vaba koha ja seda isegi siis kui koht on hõivatud. Ema ja isa tunnevad, et nad ei saa kahekesi rakkudega hakkama. Verevoolus elutsev trihhomonaad korjab endasse klamüüdiat ja gonokokke, milledest ta ka toitub ja milliseid ta enda turjal üle terve organismi laiali kannab ning ühel hetkel jõuavad nad ka välja valitud organisse. Klamüüdia omakorda laseb enda sisse viiruseid ning toob need samuti uude elupaika kaasa. Kurja loomuga seen – isa – anastab aga uusi rakke ning avardab kogu perekonna eluruumi. Ta kasutab lümfiteesid teeradadena (trihhomonaad ei suuda iseseisvalt lümfisüsteemi tungida ja siin on seen talle teerajajaks). Sel viisil isa-seen ajab muudkui aga oma niidistikku laiemale alale, tugevdab struktuuri ning kõik need, kes tulevad tema järel, õgivad ilma valikuta kõike, mis ette jääb. Seejärel tegelevad nad rõõmsalt paljunemisega ning oma elutegevusjääkide (neurotoksiinid) organismi laskmisega. Ka need jäägid on mikroorganismide toit. Neid armastavad väga stafülokokid, streptokokid, molluskid, parasiitide vastsed ja seened.
Sellise parasiitliku, organeid hävitava aktsiaseltsi toimel tekibki vähkkasvaja. Halvaloomulise seene mycosis fungoides, millele väga meeldib maiustada lümfikoega, olemasolul, viiakse väga kiirelt rivist välja organismi kaitsev lümfisüsteem. See seen kasvab ning sulgeb lümfiteed ning ainevahetusjäägid ei pääse enam kehast välja. Rakkudevahelist ruumi täitev vedelik saastub ja terved rakud nõrgenevad ning on seenele kergeks saagiks. Seen kasutab rakke toiduks ja paljunemiseks. Vähkkasvaja kasvab kiirelt ning tiheneb. Seeneisa ja trihhomonaadiema aga otsivad lümfiteede ja veresoonte kaudu oma sugude jätkamiseks uusi asumaid ning sellisel viisil moodustuvad metastaasid. See mikroorganismide konglomeraat toodab sellises koguses mürke ning muid elutegevusjääke, mille tõttu inimorganism ei suuda enam kauem eksisteerida ning hukkub seespidise mürgitumise tagajärjel.
Paljunevad mikroorganismid ei vanane, nende põlvkondades toimub pidev noorenemine ning on mõttetu loota, et nad ükskord ise hukkuvad. Neid saab võita vaid läbi inimese enda teadvuse. Inimene peab iseenda arstiks ja abiliseks hakkama ning kasutama kõiki teada olevaid traditsioonilisi- ja mittetraditsioonilisi ravimeetodeid. Kõige tähtsam on aga profülaktika – püüd hoida teda võimalikult puhtana ning püüelda võimalikelt tervislike eluviiside suunas ja seda nii mõtetes kui tegudes.
Vähi parasitaarse olemuse teooria ei ole midagi uut. Seda on oma teadustöödes tõestanud väga paljud teadlased, uurijad ja rahvaravitsejad nii Venemaal kui mujal maailmas. Ilmub üha rohkem raamatuid, kus viidatakse erinevatele parasitaarsetele vähitekitajatele. Väga suure panuse on vähi uurimisse teinud professor Mihail Neviadomski (1883–1969, tema välja töötatud ambulatoorsed vähiravimeetodidite abil raviti läinud sajandi 40-ndatel Moskvas, Zubovski põiktänavas asunud pisikeses kliinikus terveks 95% sinna pöördunud vähihaigetest). Ta oli esimene, kellel õnnestus hiiri inimvähiga nakatada ja see iseenesest on juba suur tõestus sellele, et vähil on parasitaarne päritolu. Neviadomski tuli oma teaduslikes töödes järeldusele, et: „vähkkasvaja on mikroparasiitide, millede täpne klassifitseerimine nõuab veel palju tööd ja aega, koloonia“.
Aeg on läinud edasi ja täna teame me et need mikroparasiidid on: trihhomonaadid, klamüüdia, ureaplasma, gonokokk, gardnerella jt. Teadmiste puudusel on eelpool toodud ärritajad ajanud inimesed tülli ja need tülid on viinud isegi perede lagunemiseni.
Parasitoloogid aga tänu oma teadmistele ei hakka kunagi inimesi ravima meetodil, kus tervele perele pannakse antibiootikumikuur peale, vaid nad oskavad valida preparaate vastavalt sellele, millise ärritajaga on tegu. Teadlaste unelm – leida see üks ja ainus vähi tekitaja – on ajanud nad tupikusse. Dogma, kus organi rakud ühel hetkel kontrollimatult paljunema hakkavad ning kasvaja moodustavad, on onkoloogiateaduse paisanud tagasi sügavasse minevikku. Seetõttu on mikrobioloog T. Svisheva ja hematoloog L. Kozmina teaduslikel alustel põhinevad väljaütlemised suur ja põhjapanev uuendus kogu onkoloogiateaduse ajaloos. Just nemad on need, kes esmakordselt määratlesid, kuidas mikroorganismid kasvaja alusstruktuuri moodustavad. Teiseks väga oluliseks avastuseks oli see, et meie kehas ringlev veri ei ole steriilne, nagu seda seni arstidele õpetatud on.
Nende eksiteede tulemus on see, et käest lastakse haiguse kulgemise hetk, kus mikroorganismid on verevoolu poolt kudedesse, liigestesse, selgroogu, ajju ja südamesse laiali kantud. Selliselt luuakse kohe haiguse algstaadiumis situatsioon, kus kõik, mis saab krooniliseks minna, krooniliseks ka läheb ning mis veelgi halvem parasiitide poolt toodetavad toksiinid tõstavad organismi üldist toksilisust ning sealt edasi on 3-4 staadiumi vähkkasvajani väga vähe maad. Kolmas väga oluline teema, mille need arstid on läbi oma raamatute nii lihtinimesteni kui ka arstideni viinud on arusaamade muutus infektsioonist, mida kuni tänase päevani on peetud ainult sugulisel teel levivaks, levib tegelikkuses läbi hingamise, sülje ja toidu.
Kui meditsiin hakkab vähkkasvajat tunnistama kui parasitaarse päritoluga haigust siis saab sellest vähihaigetele täiesti uueks diagnostika- ja ravivõimalus. Senikaua kui onkoloogid tegelevad tähtsamate asjadega, tulevad inimestele appi tehnilis-füüsikalise haridusega inimesed. Nad on juba loonud aparatuuri, millega on võimalik kasvajad avastada juba siis kui haigestunud on alles mõned rakud ning olemas on resonantsi põhimõttel toimuvad preparaadid ja seadmed, mis vähirakkudega võidelda aitavad.
Kui vaadelda mujal maailmas toimuvat siis ega sealsed mikrobioloogid, farmatseudid ja füüsikud samuti oma töölaudade taga ei maga õndsat und. Sünteesitakse aina uusi seente, mikroomide, klamüüdia, trihhomonaadide, herpeste ja teiste viiruste vastaseid preparaate.
Väga paljudes teadusasutustes on jõutud arusaamisele, et vähk on inimorganismi nakatumine parasitaarsete infektsioonidega. Kas me siis tõesti siin kodus hoiame endiselt silmaklappe peas ja alahindame nende väikeste organismide hirmuäratavat hävitus- ja ellujäämisvõimet? Nende kirjutiste eesmärgiks on, et õpiksite oma vaenlast nägupidi tundma ja mitte jaanalinnu kombel pead liiva suruma. Parasiitidel ei ole meie maailmas kohta ja nendega tuleb hakata võitlema esimesest hingetõmbest alates kuni viimaseni välja. Vastasel korral lahkume siit planeedilt kõigepealt meie ja siis ka nemad.
Vähkkasvaja kui haigus „nooreneb“. Väga valus on vaadata keemiaravi saavaid- ja tumedate silmaalustega, allergiast piinatud lapsi. 35. eluaastaks on aga igast kolmandast naisest saanud potentsiaalne patsient, kes ootab polüüpide, erosiooni, tsüstide, emaka müoomi või kogu reproduktiivorgankonna kirurgilist eemaldamist ning väga paljud mehed selles vanuses teavad, mis on krooniline prostatiit. Need kõik on esmased häirekellad selle kohta, et immuunsus on langenud ning, et organism on muutunud mitmete mikroorganismide elukeskkonnaks, mis tegutsevad veres, lümfis, närvisüsteemis, organites ja rakkudes. See häirekell peaks olema inimesele signaaliks, et just täna on aeg enda- ja oma perekonna ja ümbritseva keskkonna tervisele ausalt silma vaadata ja midagi muuta.
Trihhomonaadid moonduvad vähiks.Enam kui 20 aastat on vene teadlane ja keemik Tamara Svisheva püüdnud kolleegidele meedikutele oma õigsust tõestada, kuid nood lihtsalt lükkavad teda eemale. Või veel….Vähirakud ei olegi muteerunud inimrakud, vaid trihhomonaadid, mis on meie planeedil ühe kõige enamlevinud suguhaiguse põhjustajaiks.
“Inimorganismi sattunult trihhomonaad maskeerub. Organismi kaitsvate jõudude mõjul ta maskeerib end täiesti kasulikuks inimrakuks, mida immuunsüsteem peab omaks poisiks ning ei ründa teda“. – Need sõnad ütles Tamara Jakovlevna mulle siis kui temaga kohtusime. Ta näeb välja nagu leukotsüüt või lümfotsüüt. Niinimetatud vähirakud on samuti ümber sündinud trihhomonaadid. Nad kinnitavad end organile ning kasvavad sellel kolooniatena.
Tõestuseks näitab keemik oma eksperimente, kus ta eraldas kasvajast üksiku raku ning asetas selle kasvulahusesse. Sellel kasvasid „jalad“ alla ning vähirakk lihtsalt roomas mikroskoobi vaateväljast minema. Teisisõnu oli trihhomonaadist saanud tõeline elav olend.
Kui Svisheval on õigus siis tuleb hakata vähki ravima teiste meetoditega kui praegu, kuid mingil täiesti mõistmatutel põhjustel onkoloogid keelduvad „mingi keemiku“ väiteid kontrollimast ja seetõttu puudub meil ka eksperthinnang.