TSEOLIIT – BENTONIIT

NB! Mg-bentoniit (tseoliit) ei ole saadaval. Saime varem Krimmist!

(Saada on vaid Ca-bentoniiti). Pane sellel kodulehel otsingusõnaks.

 

Bentoniit savi flaier:

http://tseoliit-bentoniit.blogspot.com/

 

LOENG Benta savist ja muust põnevast Dr Zinura Tepluhina loengu põhjal:

http://tervistagasi.eu/benta-savist-ja-muust-ponevast-dr-zinura-tepluhina-loengu-alusel/

 

“Mineraalained on inimese toitumisel suurema tähtsusega kui vitamiinid, kuna organism ise suudab valmistada paljusid vitamiine, kuid ei suuda valmistada vajalikke mineraalaineid ja kõrvaldada toksiine”. (Henry Schröder – arst).

 

Looduslik tseoliit

 

Looduses esineb hämmastav mineraal, mis sisaldab endas peaaegu kogu Mendelejevi tabelit! Tema omadused on erilised: ta suudab inimese organitest ja luudest väljutada raskeid ja radioaktiivseid metalle, sõltumata sellest, kui ammu nad organismi sattusid, samuti kahjulikke ja mittevajalikke aineid, vabanenud kohtadesse annab ta aga oma kristallilisest võrestruktuurist 84 erinevat mikroelementi, mis on organismile eluliselt tähtsad.

Puhastades organismi šlakkidest, ei osale nad otseselt vitamiinide, aminohapete, valkude ja teiste keeruliste orgaaniliste ainete ainevahetuses.

Taastab eranditult kõigi makro- ja mikroelementide tasakaalu, tõstab immuunsust, parandab fermentatiivse ja endokriinse süsteemi tööd, normaliseerib lipiidide, valkude ja süsivesikute ainevahetuslikke protsesse.

Elu tekkimisest Maal on palju teooriaid, aga vaieldamatult on kindel see, et loomade ja inimeste elus mängivad ülisuurt rolli mineraalsed ained, kuna elu sünd ja areng Maal toimus tihedas vastasmõjus litosfääriga – ehk meie planeedi mineraalse kihiga. Kuna mineraalne maailm moodustab peamise koostisosa elusorganismide elukeskkonnast, on elusorganismid, sealhulgas ka taimed, evolutsiooni käigus omandanud geneetilised sidemed selle keskkonnaga ega suuda mineraale kasutamata hakkama saada oma igapäevase eluga.

Sajandite jooksul on rändurid ja jahimehed märganud seda, et paljud metsloomad (elevandid, kaug-ida hirved, põdrad, põhjapõdrad, kulaanid, hundid) tulevad kaks korda aastas niinimetatud loomade soolakutele ja söövad nende mineraale. Sealjuures kõige rohkem söövad neid mineraale emased loomad enne soojätkamist.
Paljud teadlased on märkinud, et mitte ainult loomadel, vaid ka erinevatel ajalooliselt mitteseotud rahvastel on säilinud komme kasutada toidus erinevaid pinnaseaineid.

Austraalia aborigeenid kasutavad toidu sisse nn. “rasvast maad”. USA-s kasutab mustanahaline elanikkond toidus Mississipi jõe oru savi, Rootsi saamid ja Venemaa jakuudid söövad pehmet savimassi “taas hajak” – kivine õli. Mõningates Aafrika ja Okeaania regioonides panevad kohalikud elanikud eriti tähtsate külaliste puhul pidulauale spetsiaalseid valge, sinise ja rohelise savi sorte.
Mineraalainete ravitoimed on teada juba iidsetest aegadest. Neid kasutati laialt tervisehäirete ravis nii sissevõetavate preparaatidena kui ka välispidiselt pulbrina, määretena, lahustena jne.

Mineraalide headtegevast mõjust on kirjutatud egiptuse papüürustel, india elu raamatus “Ayurveda”, vana-hiina meditsiini traktaatides. Erinevaid kivimeid ja mineraalaineid kasutasid meditsiinilistel eesmärkidel roomlased, helleenid, araablased.
Üldteada on väikeste laste ja rasedate naiste instinktiivne vajadus süüa kriiti ja savi. Nagu näha, on mineraalainete tarbimine inimeste ja loomade poolt levinud kogu maailmas ja tuntud kõigil kontinentidel. Erinevate mineraalsete ainete söömise fenomen oli teadusele teada juba XVII sajandil, kuid süsteemseid uuringuid hakati läbi viima alles möödunud sajandi 20-ndatel aastatel. Just siis andis tuntud siberi geoloog ja poeet Pavel Dravert sellele nähtusele nime “litofaagia”, mis tähendab “kivisöömine”. Torkab silma seaduspärasus: “litofaagideks” on need, kelle instinkt ei ole “lämmatatud” tsivilisatsiooni poolt – lapsed, pärismaalaste esindajad ja loomulikult metsloomad. Mitmete aastakümnete jooksul viisid teadlased läbi uuringuid loomade soolakute kohta Mägi-Altais, Sajaanides, Baikalil, Austraalias ja Indias. Algselt arvati, et “soolakud” sisaldavad söögisoola või kivisoola, aga pärast pikki uuringuid tuli välja, et soolast pole neis jälgegi, koosnevad need “soolakud” aga tseoliitidest – ioonvahetusomadustega mineraalidest. Seejärel viidi läbi lugematuid katseid, uurimaks tseoliitide mõju koduloomadele. Tseoliidi lisamine nende ratsiooni andis vapustavais tulemusi: loomad omastasid toidu täielikult, suurenes ööpäevane kaaluiive, tootlikkus suurenes rohkem kui 2 korda, kadusid haigused, mida on vältimatuks peetud.

Uurides litofaagia ilmnemist põlisrahvaste hulgas, puutusid teadlased kokku mitte vähem huvitava faktiga: inimestel, kes tarbisid toidus tseoliite, ei leitud ühtegi paljudest haigustest, mis on omased “tsiviliseeritud” inimestele. Teadlased jõudsid järeldusele, et tseoliit, mida inimesed ja loomad toiduga söövad, taastab organismi mineraalse tasakaalu, soodustades paljude haiguste algpõhjuse kadumist. Siis öeldigi esmakordselt välja mõte, luua tseoliitide baasil unikaalne bioloogiliselt aktiivne toidulisand, mis oma tervendava toime tõttu inimese organismile ületab palju kordi kõiki tuntud looduslikke aineid. Tseoliitide uurimise enam-vähem viljakas “meditsiiniline” etapp langes 90-ndate algusesse. Just siis, otsides uusi, mineraalse ainevahetushäire poolt tingitud paljude haiguste profülaktika ja ravi meetodeid, algasid detailsed ja igakülgsed uuringud tseoliitide mõjust inimese organismile. Need kestsid üle 15 aasta.

Tseoliit kujutab endast looduslikku mineraali, millel on paljude aastatuhandete jooksul kujunenud välja unikaalne struktuur. Mitte mingisuguste ümbritseva maailma tingimuste puhul ei lagune selle kristallistruktuur. Tal on kõrge sorptsioonivõime (neeldumisvõime). Loodusliku mineraali – tseoliidi – unikaalne kristalliline võrestruktuur sisaldab endas peaaegu kogu Mendelejevi tabeli elemente.

Olles nagu eriline molekulaarne võrk, väljutab ta keha organitest ja luudest radioaktiivseid metalle ja toksilisi jälgmetalle (“raskeid” metalle), sealjuures sõltumata sellest, kui ammu nad organismi on sattunud. Samuti väljutab ta kahjulikke ja mittevajalikke aineid (metaan, väävelvesinik, ammiaak jt.). Vabanenud kohtadesse annab ta oma võrgulisest kristallistruktuurist 84 erinevat organismile eluliselt hädavajalikku mikroelementi. Puhastades organismi šlakkidest, ei osale ta otseselt vitamiinide, aminohapete, valkude ja teiste keeruliste orgaaniliste ühendite ainevahetuses. Taastab eranditult kõigi makro- ja mikroelementide tasakaalu, tõstab immuunsust, parandab fermentatiivse ja endokriinse süsteemi tööd, normaliseerib lipiidide, valkude ja süsivesikute ainevahetuslikke protsesse.

Erilist tähelepanu teenib fakt, et 1986. a. kasutati tseoliite esmakordselt edukalt nende Novosibirski Akadeemialinnaku teadlaste radiatsiooni profülaktikaks, kes kuulusid Tšernobõli katastroofi likvidaatorite koosseisu.

Vene Teaduste Akadeemia akadeemiku, V.I.Bgatovi meenutustest.

Maikuus 1986.a. kutsuti mind Moskvasse riiklikku tuumajaama avarii tagajärgede likvideerimise komisjoni. Kohe pärast kohalejõudmist võttis meid vastu komisjoni aseesimees ja jutt algas küsimusest:

–         oma teaduslikes aruannetes kirjutate te võimalusest kasutada tseoliite radionukleiidide väljutamiseks inimese organismist. Kas see on tõesti nii?

–         jaa, vastasin ma. Meie uuringute andmed näitavad tseoliitide kõrget võimet väljutada kõiki tuntud radioisotoope (jood, tseesium, strontsium, transuraani elemendid) ja takistada nende hilisemat tungimist inimese organismi.

–        Vassili Ivanovitš, – ütles komisjoni aseesimees, – täna töötavad katastroofi piirkonnas kümned tuhanded inimesed, nende päästmiseks radiatsiooni eest on meil ainult piiritus ja punane vein. Vajame teie abi. Tooge oma tseoliidid.

Tuli kiiresti komandeerida kaastöötajad Holinski leiukohta Burjaatias, kust toodi partii tseoliite. Kogu selle “hea kraamiga” lendas Novosibirski Akadeemialinnaku teadlaste grupp Kiievisse.
Kohapeal oli meie ülesandeks tagada lõhutud 4 energiabloki vahetus läheduses töötavate likvidaatorite radiatsioonivastane kaitse.

Meie grupp kuulus selle brigaadi koosseisu, mis tegeles katuse varingus terveks jäänud osa ja elektrijaama lõhutud reaktori juurde kuuluvate hoonete desaktiveerimisega. Seal, kus me töötasime, oli kohti, kus ei oleks tohtinud viibida üle ühe-kahe sekundi, radiatsiooni tase oli nii kõrge, et dosimeetrite näidud olid laes, kaitsevahenditeks olid vaid sõjaväelised kaitsekomplektid ja gaasimaskid. Osades kohtades ei saanud isegi neid kasutada, seetõttu olid hingamisteede kaitseks respiraatorid või vati-marli sidemed. Õhtuti valmistasime me tseoliidi “kokteile” – segades peenikest tseoliidipulbrit veega. Peenestasime me tseoliiti laboratoorsetes uhmrites, segasime veega ja andsime juua likvidaatoritele. Paljud ei uskunud tseoliidi ravitoimesse, aga oli ka neid, kes seda meelsasti võtsid. Tulemus. Nendel, kes võtsid tseoliiti, praktiliselt puudusid muutused nii Tšernobõlis viibimise ajal kui ka pärast naasmist Novosibirskisse. Neil likvidaatoritel, kes ei võtnud tseoliiti, olid kõik kiiritushaiguse sümptomid: nõrkus, leukotsütoos, hammaste lagunemine.

See oli, nagu öeldakse, tseoliidi esimene ristimine võitlustingimustes. Tseoliit tunnistati kõige efektiivsemaks vahendiks, mis võimaldab inimese organismist väljutada radioaktiivset tseesiumi ja strontsiumi. Tšernobõli tragöödia mastaapsust saab mõõta ainult selle järgi, et mõne päeva jooksul tegi radioaktiivne pilv kaks tiiru ümber maailma, kattes paljud maad radioaktiivse tuhaga. Radioisotoopide hulk, mis paiskus välja purunenud reaktorist, oli esimese 10 päeva jooksul pärast katastroofi 500 korda suurem, kui Hirosimale visatud tuumapommist. Tuumareaktori leke aga peatati alles novembris 1996 pärast kiirgusevastast rajatist nimega “Varjend”. Üle 50.000 ruutmeetri riigi territooriumist on reostatud radioaktiivse saastega, 3,5 miljonit hektarit metsi on kasutuskõlbmatud. Täna elab radioaktiivselt saastunud territooriumil üle miljoni lapse ja teismelise. Haiguste kroonilisi vorme põeb üle 85% täiskasvanutest, kes said kiiritada lapseeas. Kuni siiani on kõige tõsisemaks ohuks inimese tervisele kilpnäärme vähk. Katastroofi ajal paiskus atmosfääri tohutu hulk radioaktiivset joodi, mis kahjustab kilpnääret ja kutsub esile halvaloomuliste kasvajate arengut. Kuigi radioaktiivsel joodil on lühike pooldumisaeg (8 päeva) ja ta lagunes peaaegu täielikult augustiks 1986, on selle tekitatud kahju mõõtmatu.

Miks neelab inimorganism nii intensiivselt radioaktiivset joodi? Põhjus on selles, et Ukraina on geograafiliselt joodidefitsiidiga tsoon (samuti paljud Venemaa regioonid ja Valgevene), mistõttu radioaktiivne jood täitis inimese organismis tavalise joodi defitsiiti. Peale joodi paiskus välja kaks kõige ohtlikumat isotoopi – tseesium ja strontsium, mis tänase päevani kujutavad endast põhilist pinnase reostusallikat ja moodustavad põhiosa (kuni 95%) kiirgusest, sattudes jätkuvalt inimeste ja loomade organismi joogivee ja toiduga. Nende pooldumisaeg pole aga 8 päeva, nagu joodil, vaid 30 aastat. Alles 2016. aastaks väheneb nende kogus reostunud maapinnas ja vees poole võrra – kõigest 2 korda! Aga kui palju jääb seda veel meie lastele ja lapselastele ja lapselapselastele, säilib ju nende isotoopide aktiivsus veel minimaalselt 300 aastat. Kõige kurvem on asjaolu, et tseesium ja strontsium on inimorganismis kaaliumi ja kaltsiumi analoogideks. Nende ööpäevast vajadust ei mõõdeta aga mitte milligrammides, nagu joodil, vaid grammides (s.t. tuhat korda rohkem). Need radioaktiivsed elemendid jätkavad kuhjumist inimorganismis ja seetõttu on eriliselt vajaka just kaaliumit ja kaltsiumit!

Ülemaailmalise Tervisekaitseorganisatsiooni andmetel sõltub tervis vaid 10% meditsiinilisest abist, 40% pärilikkusest, aga 50% elutingimustest, toitumisest, organismi varustatusest aminohapetega, vitamiinidega, aga ennekõike mineraalainetega. Mineraalideks nimetatakse makro- ja mikroelemente, mis osalevad kõikides biokeemilistes protsessides, ilma milleta inimorganism elada ei suuda.

Makroelemendid – need on süsinik, lämmastik, väävel, fosfor, kaalium, naatrium, magneesium, kaltsium ja kloor.

Mikroelemendid – mangaan, raud, koobalt, vask, tsink, seleen, kroom, boor, räni, floor, jood ja paljud teised.

Kui on puudu või üle kasvõi üks nendest, siis häirub organismi normaalne töö, kuna mineraalide ainevahetus on täielikus sõltuvuses üksteisest. Nii viib näiteks vase ülekaal tsingi, mangaani ja kaltsiumi puudusele. Kaltsium, mida võib pea kõigis preparaatides leida, ei satu luukoesse, kui samaaegselt ei anta organismile räni ja boori. Just seetõttu ei saa lahendada osteoporoosi (luude hõrenemist ja nõrkust) probleemi lihtsa kaltsiumipreparaadiga. Kuulus füsioloog Pavlov kirjutas: “Ilma kaltsiumita ei suuda rakk elada, liigse kaltsiumi puhul sureb rakk aga hetkega”. Ilma tsingita ei saa töötada immuunsüsteem, selle üledoseerimisel suureneb aga risk kasvajatesse haigestuda 30 korda. Seleen – väga reklaamitud mikroelement. Tõepoolest, seleen osaleb organismi antioksüdantses ja kasvajavastases kaitses, aga selleks, et ta imenduks ega tekiks üledoosi, peab samaaegselt võtma ka tsinki ja mangaani. Muidu lõhume me täielikult ära organismi kaitsesüsteemi.

Maailmas tuntud dr. Joel Wallach, kes oma eluea jooksul lahkas 17 tuhat looma ja inimest, jõudis järeldusele, et loomuliku surma esimeseks põhjuseks on mineraalainete puudus. Tasub meelde tuletada, et mikro- ja makroelemente ei sünteesita organismis ning nad on inimese ratsiooni asendamatu osa. On tähtis teada, et Vene Meditsiiniteaduste Akadeemia Toitumise Teaduslik Uurimisinstituut viis läbi uurimuse toitumise kohta. Selle tulemustest on näha, et sõltumata sellest, kui palju pere kulutab toidule raha, tulemusel vahet pole, igal juhul säilib vitamiinide ja mineraalainete defitsiit. Seetõttu lahendatakse seda probleemi kõikjal maailmas bioloogiliselt aktiivsete toidulisandite abiga.

Vitamino-mineraalseid komplekse tarvitab Euroopas 50% elanikkonnast, USA-s 80%. Võrdluseks Venemaal 3%. Seepärast asub Venemaa praegu ka 191. kohal eluea pikkuse järgi maailmas. 2002. aastal toimus üks konverents, millest võttis osa umbes 650 inimest. Seal esitati küsimus: tõstku üles käsi see inimene, kes ei vaja hambaarsti abi. Üles tõusis 5 kätt, tõsi, hiljem vaheajal selgus, et kahel neist polnud e n a m vaja hambaarsti abi. Niisiis hammaste-lõualuude süsteemi patoloogiad on lihtsalt markeriks (ilminguks) mineraalse ainevahetuse häiretest. Kui selles etapis inimest ei aidata, siis kannatavad teised organid – süda, maks, neerud.
SEALSJUURES EI SUUDA TE KUNAGI END AIDATA, AJADES KOGU ELU OMA ORGANISMIS TAGA HAIGUSEID, KUNI EI TAIPA NORMALISEERIDA MINERAALSET AINEVAHETUST LOODUSLIKEL MINERAALIDEL PÕHINEVATE VAHENDITEGA.

 

Selgituseks:

Tseoliite on erinevaid ja mitte kõik ei sobi tarvitamiseks. Näiteks võib teatud tseoliit sisaldada asbesti, mis on väga mürgine. Toode, mida mina soovitaksin, on räni ja magneesiumipõhine tseoliit, savimineraal montmorilloniit, mis sisaldab kuni 70 essentsiaalset (asendamatut) mikroelementi. See on kaevandatud Kudrinski leiukohast Krimmis, kus ta tekkis rohkem kui 65 miljonit aastat tagasi, ajal, mil elu tekkis ja arenes maal. Tseoliidi kristallvõresse on seotud ka vesi, mis on teadaolevalt üks paremaid informatsiooni kandjaid. Seega kannab ta elu tekkimise ja arenemise informatsiooni ning annab vastava impulsi ka inimese organismile. See konkrteetne ladestus on vaid 5 cm paksune kiht ja kaevandatakse seda ettevaatlikult puukühvlitega ning transporditakse puidust kastides. Enamus savisid on kaevandatud maardlatest, mis tekkisid jääajal, 25 milj. aastat tagasi ja sisaldavad seega ka elu hävimise informatsiooni. Neid võib küll välispidiselt edukalt kasutada, aga sisse juua ei tohiks.

Meenutuseks:

Miks on toodud tekstis ära nii põhjalik jutt Tšernobõli katastroofist.

Mina elan maal keset metsi ja rabasid. Selleks ajaks olin siin olnud juba 5 aastat, olin juba õppinud jälgima loodust. 1986 a. kevadel oli meil hulk külalisi. Nagu ikka, sai tehtud ka sauna ja käidud tiigis pärast leili. Mäletan selgelt, et sel päeval sadas ühtlast nõrka vihma. Esimeseks ohumärgiks, et midagi on valesti, oli täielik vaikus looduses. Olid ju linnud kevadel juba pikka aega laulnud oma kevadlaule ja mets kajas nende häältest. Vaikuse hetke oli raske tabada. Kuulasime seda koos külalistega, kes olid pärit suurematest linnadest ja imestasid, et tänu lindudele pole ka siin vaikust. Ja siis järsku täielik vaikus. Teiseks ohumärgiks olid metsakuklased (sipelgad), kes igal kevadel üritasid sauna terrassi vallutada. Saunapäeval neid lihtsalt ei olnud. Neid polnud ka maa peal ümber sauna. Siis märkasime, et konnad, kes hoogsalt kudesid ja krooksusid, olid ka kadunud. Imestasime, mis me imestasime, aga saunas me ära käisime. Järgmisel hommikul olid vanemal lapsel (4 a.) silmad kinni mädanenud, täiesti rähma ja mäda täis. Nooremal (2 a.) oli aga kogu selg vesiville täis. Siis hakkasimegi otsima erinevatest raadiojaamadest infot selle kohta, kas midagi on juhtunud. Meie raadio midagi ei rääkinud. Sattusime Poola jaamale (rääkisin noorena kuigivõrd poola keelt), kust kuulsime toimunud katastroofist ja kõigist hoiatustest: mitte olla väljas, mitte sattuda vihma kätte, hoida loomad siseruumides, mitte süüa nõgest ja peterselli, mis imavad endasse radiatsiooni kõige rohkem. Vaadates lapsi ja loodust, tekkis täielik õudus. Hakkasime kohe jooma õuna-äädika lahust veega, kuhu lisasime apteegijoodi tilku (muud ju sel ajal polnud, aga jood oli kodus). Ei mäleta enam kõike juhtunut, aga seda küll, et lehm jäi sellest suvest alates ahtraks ja tuli ära müüa. Linnud hakkasid vargsi laulma alles kümnekonna päeva pärast, ka sipelgad ilmusid millalgi välja. Konnad lõpetasid oma kudemise kaks nädalat hiljem ja väga vaikselt. Eesti on nii väike territoorium, et ma ei suuda uskuda, et mõni piirkond siis täiesti puutumatuks jäi.

Just sel põhjusel oli minu jaoks rõõmusõnumiks tseoliitide turuleilmumine.

Kui nüüd veel arvestada sellega, et Sosnovõi Bori rajatakse tuumajäätmete matmispaik, siis peaks vist eluaeg kuigivõrd neid tseoliite tarbima.

 

Tõlke algtekst on võetud internetist, selgitus ja meenutus on minult endalt. Stella Jakobson

—————————————————————————————————–

KOOSTIS:

montmorilloniit 95 – 98%, pulber, mis loob suspensiooni toote seespidiseks tarvitamiseks , paki kaal 3g

Kasutamine: profülaktikaks –1x päevas, hommikul, tühja kõhuga 15-20 min enne sööki. 1 pakk (3g) pulbrit lahustada 150-200ml keetmata, soojas vees õhtul valmis. Segada hoolikalt, lasta settida. Moodustuv settepealne kolloidlahus juua sisse 30 minutit enne sööki. Koos settega juua 1-2 nädalat, edasi vaid vee osa. Sette võib koguda taimedele, teha maske jms.

Ägeda seedesüsteemi häire või keemia- ning kiiritusravi korral 3-4x päevas kuni täieliku tervenemiseni.
Organismi puhastamiseks aastatega kogunenud šlakkidest ja organismi rikastamiseks mikroelementidega soovitatakse täiskasvanul kasutada Bentoniti 6 kuud järjest, lastel 3 kuud. Edasine profülaktiline kasutus 4x aastas, igal aastaajal 30 päeva.
Tekkinud sete kasutage ära näomaskide tegemiseks (15-20 minutit) või suuõõne loputamiseks parodontoosi profülaktikaks.
Kõhukinnisuse korral lahustada pulber käesoojas vees, mitte üle 35oC ja rikastada toidulauda lahtistavate looduslike vahenditega. Vastunäidustused puuduvad. Säilimisaeg 3 aastat.

—————————————————————————————–

Tseoliidi/Benta tellimiseks võtke palun ühendust aire.maria@gmail.com / tel. 5271008